Situatiivne õppimine digitehnoloogiaga

Õppimist töökohal saab vast kõige paremini selgitada läbi situatiivsete ja kogemuslik õppe meetodite. Õppimiseks e. teadmiste tekkeks on olemas kõik olulised elemendid.
Tegevused ei ole lahutatud kontekstist elik tehakse päristööd

Osalemine kultuurile omases praktikas – tegevused on piiritletud väga selges kultuurilises keskkonnas
Indiviidi osalemine sotsiaalise praktikates- igapäevaselt ümbritsevad töötajad teised töötajad
Olemas autentne probleem……

Alljärgnevas töös vaatlen üht probleemi käsitlust ühes asutuses.

Kontekst

Ettevõtte on kehtestanud reeglistiku kuidas tegevust X korraldada. Üheks oluliseks juhtimise funktsiooniks on kontrollimine nign paljud ettevõtted kasutavad selleks teatud tüüpi sisekontrolli meetodit e. siseaudit.

Siseaudit hindab tegevuste läbiviimist lähtuvalt nõuetest, kontrollib tekkinud tõendeid ja teeb oma otsuse – tegevused on nõuetekohased, tegevusi saab parendada, tegevused ei ole läbiviidud nõuetekohaselt ( mittevastavus).Mittevastavus ning selle elemendid kirjeldatakse. Tekkinud dokumenti saab käsitleda probleemõppe ülesandena.

Järgnevalt vaatlen kuidas on üht konkreetset mittevastavust lahendatud lähtuvalt uuriva õppimise mudelist

Uuriv õppimine (progressive inquiry)

Uurides mittevastavuse raportit lähtuvalt uuriva õppimise mudelist selgub, et loodud vorm ei võimalda uue teadmuse teket (innovatsiooni) see suunab kasutajad vaid vastama küsimusele kuidas taastada soovitud olukord.

Samas on olemas olulised elemendid probleem, kontekst ja töötav teooria seega arendades edasi vormi ja töökorraldust sh võtta kasutusele abistavaid tehnoloogilisi lahenduse näiteks MindMap ning täiendades osalejate teadmisi probleemi lahendamise metoodikate ( 5Why, SWOT, DMAIC jne ) kasutamisel on võimalk luua uut teadmist ning mis peamine ettevõtluse kontekstis uut väärtust.

IFHTM - Meelis

kolmapäev, 20. aprill 2016