Autoriõigusest teistmoodi……
„Kõik inimesed on autorid, ainult suurem osa neist ei tea seda“ Sedamoodi
on sõnastanud eesti juhtiv intellektuaalomandi professor Heiki Pisuke, ning sestap
peaksime tundma ennast kõik oluliselt puudutatuna autoriõiguste rikkumisest aga…….inimestena
oleme jaganud hulga oma pilte, tekste ja helisid mõtlemata suuresti kuidas seda
edasi kasutatakse. Kasutanud naabri pilte , tekste ja helisid, neile vahest
viidates kui tahame rõhutada oma mõtete haakuvust või peites viiteid soovides
end näidata…….Miks me seda teeme?
Autoriõiguste organisatsioon mis on tänaseks saavutanud oma
tugevuse ja sisulise monopoli pidas äsja maha väärika sünnipäeva „306 aastat
vankumatult autorite eest“ Selle ajaga on nad end läänemaade ajalukku
kirjutanud kui ainuvõimaliku tee autoriõiguste kaitsele.
Mõeldes noorema paleoliitikumi ajal sündinud koopamaalidele
Altmiras, renessansi ajastu suurkujule Michelangelo
Buonarroti polt loodud Marcus Aureliuse (1537 a) ratsa monumendile või Gilgameš eeposele (27. sajand
eKr ), mõistame, et võrreldes maailma kunstiajaloog on loodud autorikaitse süsteem
väga noor ja puudutab vaid murdosa ja sestap tuleb hoolikalt hinnata selle
süsteemi elujõulisust muutuvas maailmas.
Autorlust sellisena nagu me täna seda täna tunneme
formuleerus tehnoloogilises arengus ning tipnes Johannes Gensfleisch zur Laden
zum Gutenberg’i poolt trükipressi (1439) leiutamisega See leiutis võimaldas täisulikuseni lihvida ärimudeli mis
tegi väga väheste loojate töö suhteliselt
kerge vaevaga paljudele kättesaadavaks. Ärimudel vaid täienes tehnoloogilise
progressi tulemusena, kui leiutati fonograaf (1877) ja Camera obscura ( 18 saj)
Autorikaitse süsteem sai oma esimese seaduse jõu kui , 1710 aastaks mil Briti
trükitööliste lobi muutunud nii
oluliseks ja tugevaks, et kui kroon keeldus nende gildile andmast trükimonopoli
asusid nad kaitsma autorite õigust oma tööle, teades suurepäraselt, et autorid
peavad seda tulu jagama ( sisuliselt üleandma) trükitööstusega. Seega saame
täna ütelda, et kõik sai alguse Briti parlamendist kes a andis välja
autoriõiguste seaduse e. Statue of Anne. See liit oli sõlmitud justkui taevas,
igaüks selles väärtusahelas omas kindlat funktsiooni, rolli, väärtust ja
seeläbi oli garanteeritud ka sissetulek ning miski ei vääranud muretut
tulevikku.
Parafraseerides tuntud ütelust „revolutsioon sööb oma lapsed“
sedamoodi oleme jõudnud tänaseks uue murrangu lävele.
Inimeste arvukuse plahvatusliku tõusuga ( 100 aastaga 1,5
miljardilt 6,1 miljardile) üldise haridustaseme tõusuga on inimeste hulk keda
saaks nimetada autoriks kasvanud oluliselt. Esimeseks murranguks mis võimaldas
täiesti uute ärimudelite tekke oli elektronarvuti leiutamine (1940) ning nende interneti
(1969) ühendamine siis saame nö revolutsioonilise olukorra.
Tänase süsteemi alalhoidmiseks tehakse meeleheitlike
pingutusi , arendades välja erinevaid litsentsi loogikaid , keskkondasid jms.
Leian, et siinkohal tuleks korraks peatuda ja esitada endale olemuslik küsimus kas
süsteem mis oli loodud toimima endises keskkonnas ( väheselt paljudele) toimib
ka uues keskkonnas ( paljudelt paljudele). Elik kui enamus inimesi on seadust
rikkunud siis mis on valesti?
- The Spread of Literacy in Europe before 1800
- http://blogs.fsfe.org/repentinus/estonian/2012/11/02/piraatlus-kultuuri-demokratiseerumine-et/
- http://teenusmajandus.ee/eesti-voiks-asuda-autorioiguse-debati-e-veduriks/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan, Sinuu arvamus läheb mulle korda